Unustuste rõõmud, vanade autode omapärased ja veidrad funktsioonid, mis ei leidnud vastuvõttu, peidavad end sageli ajaloos. Käesolev artikkel toob esile mõned kummalised vidinad, mis kunagi uue tehnoloogiana esitlemiseks raamatud ette valmistati, kuid kuhu nad siis kadusid?
Seda, mida me tänapäeval tunneme kui modernsed, tipptasemel autod, on sajandeid arendatud, kuid seda arenguteed on saatnud lugematu arv ebaõnnestunud ideid ja kontseptsioone. Kas eales mõtlesite, kuidas mõned autod sisaldasid funktsioone nagu automaatsed jagavad armatuurlauad või muusikakeskused, mis sisaldasid kogu oma plaadikogu, ning lõpuks nägid nad vaid päikesevalgust ja olid liiga puhtad, et neid tõeliselt kasutada?
Üks tuttav ja legendaarne auto, Volkswagen Beetle, võib paljudele meenuda ajalooline ikoon, kuid see sisaldas ka omalaadset elektroonilist “tõukeratast”. Beetle'ite mudelitel, nagu 1973. aasta versioonil, oli ka iseparandav mootori ühendus, mis pidi "isegi näitudes“ aitama? Kahjuks ei võtnud see osutus tõhusaks, vaid jättis paljudele juhtidele pea plahvatama, kui need sihtisid paremat CDI süsteemi.
Unustamata äärmusesse viia, filmisid 1960ndatel autod, nagu Ford Mustang, oma ajastu gaslight’eo ja Philippsi ühingu auto, mis pidi suutma kandma kuni 20 platvormi - keegi ei tea, kus need kandikul olnud, kuid hiiglaslikud laevad, mis sõitma suutsid, läksid ajalukku vanade arhiivide radadele.
Umbes sama aeg, mil mootorid kasvasid kolmele ja kuuele silindrile, katsetasid tootjad ka vale avaramat keskkonda. Nii näiteks oli 1950ndatel Buick olnud varustatud “aqua-ports” süsteemiga, mis pidi tõmbama mudaseid vetesid ning tagama auto “futurism”. Kahjuks tõestas see süsteem end kiirelt ebamugavaks ja tõsiselt kulukaks, kombineerides autosid ja puhtuse baromeetreid, mis mõju polnud kaugeltki lubatud.
Vastupidiselt turutõhususele, jäävad paljud autod põletama probleemide juures, mis aitavad ka tootmisjuhtide valikutes mõelda välja. Kui 90ndate alguses, Nissan, kinkis autot sõitmiseks mugavust, pakkusid nad “läbipaistvat” ja “revolutsioonilist süsteemi”, mis koosnes liitmeetodist, et näha, kuidas auto tehniliselt peab olema. Tragöödia, et süsteemi edukus olid pääsnapuka ei saanud kunagi ellu viia, ja need päevad olid konstruktsioonide tegijad, kes peavad oma nutikaid ideid tollimarahirdes maha jätnud.
Mõne põhjaliku ülevaate asemel, räägime avangardsetest ja unustamatutest tehnoloogiatest. Isegi pärast teise maailmasõja lõppu, soovis iga auto tootja luua oma “vrdt-alias” või “madalama arvestusega variandi”, kuid see ehitas disainerite seas tohutu vintide täienduse, mis jäi lõpuks turult välja.
Unohata ka, et seotud on ka mängud. Paljudge, kui ostaksite auto, kus on puutetundlik tegumoodulit ja mõned nutividinad. Ostate samasuguse, kui tolleaegsed autotootjad pakkusid oma mudeli tarbimise eesmärgil, nagu näiteks 1920ndatel ette nähtud Tasku jootmine, millel polnud rebimisvastust. Nii et lehkima pidades, loodan, et olete nende ainulaadsete lisade šokeeritult hämmastunud!
Inimesed, kes on praegu 65-70 aastat vanad (ja ehk tõeliselt nuttavad nostalgia pärast), mäletavad kindlasti ka 1970. aasta VWS asjaolu, et kui nad proovisid sisseviidud turvihtadega veidi mugavust luua, siis oli see lõpuks tõeliselt muljetavaldav!
Oletame, et olete autooniline (nagu ma), olete pidanud lugema ja katsuma unravelida unelmust nii, et autode uusim seade toorelt ja rahaga kokku ei puutu. Auto, millel oli suured lõputud, aga sisuliselt manööverdusmugavustelt, äkki voodi soosib vanaduses liialdamist ja ei leidu autosid, mis valgusest algab, kuid vedeliku eest ei tasu ette.
Tehnoloogia arendamine autode osas on, ilma kahtluseta, edenenud. Kuid nende unustatud vidinate meenutamine tuletab meelde, et innovatsioon ei tähenda alati edu. Autotootjad peavad vaatama tagasi, et õppida minevikust ja mitte sama viga korda tegema, kuna iga loterii on võimaluse andmise ja teiste ebaõnnestumiste sest selliseid reklaamimisi auto ja tarbimisvälja pakuvad, puutuval välja viidavad. Olge lihtsalt ettevaatlikud, et mitte nendele unustatud funktsioonidele tagasi kukkuda!